Valmistame Labürintteatriühendus G9-ga Tartu Uues Teatris ette uut lavastust.
Mis on osalusteater? Labürintteater? Interaktiivne teater?
Immersiivne teater? Kogemusteater? Kuidas see erineb muust teatrist, mis
samuti eeldab publiku osalust? Ta ostab pileti, tuleb kohale, joob
kohvi, vaatab ja mõtleb, üritab aru saada, naerab, haigutab, plaksutab.
Ilma tema panuseta ei oleks teost, teater vajab piletitulu, metafoore
mõistvad isikud peavad olema nii lava kui saali poolel, muidu ei teki
suhtlust. Sotsiopoliitilisema sõnumiga teose puhul on osalus juba see,
kui publik on käsitletavast teemast kuidagigi teadlik. Lava ja saali
vahel on ootuste ja eelduste niidikesed, osapooled mõtlevad
teineteisest.
Osalusteater võtab seisukoha, et suurendab osaluse määra, mis iganes
viisil see siis ka ei avalduks. Seisukoha võtab ta ka seepärast, et
istmete ärajätmine on üks esmaseid viise lammutada tribüünid, paisata
tolmu neljas sein ja venitada lava kaugemale igasugusest silmapiirist.
Paraku on teose puhul vajalikud ka mingisugused piirid, sest mängust,
kus kõik on lubatud, võivad mängijad huvi kadumisel ka vabalt lahkuda.
Autor peab teadma teose piire ja hoidma publiku neis piirides, isegi kui
piirid jäävad publikule nähtamatuks. Kusagil peab olema mõni sein.
Osaleja vabadust peab piirama, sest nii on aus. Võõrustaja
mängureeglid on piiratud külalise ootuste ja eelduste poolt, tema
soovide ja valikute poolt. Külalise vabadus on piiratud võõrustaja
sõnumitest, meetoditest, ka temal on oma ihad, mille täitumise määr on
mängu tulemuse määrajaks.
Spordi puhul oleme harjunud, et tulemused allutatakse võidu ja
kaotuse piirile. Aga enamasti pole kaotamine mitte kaotamine, vaid
kogemus. Soovide mittetäitumine. Vähem punkte saanud meeskond on kaotaja
ainult võrdluses võitjaga, kuna nõnda dikteerib mängureeglite
keelebarjäär. Osalusteose tulemus on mõõdetav tõlgendustes, mitte
tõlgendatav mõõtmine.
Inimestele meeldivad piirid. Nad tahavad bussis oma numbriga
istekohta. Nad jahivad olukordi, kus nad saavad olla eksperdid, vaikivad
keset jutuvada selle hetke ootuses, mil nende meelisteema üles kerkib.
Nad tahavad, et kõik teaksid oma ülesandeid ja neid ei peaks kogu aeg
teistele meelde tuletama.
Homo egoisticus on troonil. Põlvitage ja põlvnege.
Ja siis kusagil kohtuvad kaks isekat, et pidada läbirääkimisi. On
selge, et võõrustaja vajab külalisi. Aga milline peab olema tema kodu ja
etikett, et ta poleks võõristaja? Mis keeles peab ta rääkima, et
külaline teda mõistaks?
Võibolla inglise keel töötab pädevalt, aga eelistatud oleks siiski
metafooride keel. Metafoor on abiks üldistuste loomisel keset teost, mis
räägib isiklikkuse keeles, aimduste, tunnetuste ja tunnete keeles.
Metafoor on tõlk, kellest erikeelsed e. eraldi tundjad saavad rohkem aru
kui teineteisest. Kunagi ihalesid eestlased jaksata hektariteviisi
põldu ära künda poole tunniga ja nad lõid metafoori – Kalevipoja.
Kuid teose lävepakul purunevad kõik garantiid.
Eepilise draama puhul on teos ajaliselt-ruumiliselt eraldatud
valgustehniku nupulevajutusega ja selgete teosessesuhestumise rollidega
ruumis viibivate inimeste hulgas. Kui osalusteater aga tuleb inimesele
lähemale, muutub intiimsemaks, annab talle turvalise eemaltvaataja rolli
asemel hoopis mõne teise, siis saali pimenemine ja lava helenemine on
liiga järsk üleminek. Vaatajast kaasamängijaks muutumine peaks olema
ajaliselt vaselineeritud, eriti kui teose ‘mõistmine’ eeldab teistsugust
vaadet igapäevasele ruumile.
Kuidas viia keegi sujuvalt sisse teise reaalsusesse ja üllatada,
panna mõtlema, teha olemine meeldivaks? Võibolla ei peaks üldse püüdma
meeldida, võibolla peaks rääkima ebameeldivatest asjadest, mis paneks
tegutsema, parandama, ümber hindama, tähele panema, märkama kontraste
võimalike katastroofide ja käesoleva mugavuse vahel.
Aga miks peaks üldse midagi tegema? Aga tegevusetult olla on ka
varsti mõneti ebameeldiv, niisiis hakkame püüdlema millegi poole.
Püüdleme teatrist läbi, publiku poole, seintest üle, sündmuse sisse,
inimeste pähe. Osapooled on kui vastastikku teneteisest juhinduvad
eksperdid, õhus on pidev segadus, sest keegi ei tea, kelle sõnade järgi
ta peab käituma, kes kelle tunnete järgi peab olema, kuidas mõtete
kohaselt midagi mõista, miks kusagilt tulevad kuhugiminekud jne.
Teeme arusaamiseks palju tööd ja siis oleme tööst väsinud ja ei taha
enam midagi anda, tahame vaid saada läbi, tuleviku poole, tänasest üle.
Ei jaksa enam mõelda ega kirjutada ega arutada, tahaks lihtsalt istuda
ja vaadata midagi head.
Teos ei pea muutma selle kogeja maailma, teos peab olema usutav
maailm, milles külaline mingi aja viibib ja lahkub heade mälestustega.
Kui usutavus on nõrk ja on kahtlevaid mälestusi, siis pole
ebaõnnestumine mitte maailma muutmises, vaid muudetud maailma loomises.
Öeldakse, et kaks korda samasse jõkke ei saa astuda, aga sama reha otsa küll. Nagu ütlesid vanad roomlased:
conculcarent rastris humanum est.
Miks ei saa täiuslik teos kunagi valmis? Sest inimene pole robot.
Arvuti saab kunstist ideaalselt aru. Anna talle hulk andmeid ja paar
vihjet ja kõik on selge. Ka inimene saab kunstist aru, võibolla paremini
kui masin või vähemalt teisiti, aga ta ei hakka kunagi sellest aru
saama. Vähemalt mitte varsti. Inimene eirab kunstist aru saamist, sest
ükskõik, kui palju ta ka ei tahaks
teada, tahab ta veel rohkem
uskuda.
Me kardame olla masinad ja seepärast ei astu me jõkke, kuna
posthumaanne ajastu hirmutab meid. Me astume rehale ja loome sama teost,
aina uuesti ja uuesti.
Ja nii kogume me admeid. Aga kuna meie kõvakettad on pehmed, siis
võtab kaua aega, et koguda piisavalt andmeid nendest innovatsiooni
loomiseks. Võibolla paarikümne tuhande aasta pärast avastatakse
täiusliku teose retsept, see tehakse valmis, kõik vaatavad selle ära,
mängivad selle läbi ja võtavad rahuloleva ohkega vastu uue inimjärgse
inimkonna.
Teadmised peaks andma võimu. Tihedal teatrikülastajal on niisiis võim
hõreda teatrikülastaja üle. Kogemus e. teadmised määravad kogemuse e.
sündmuse. Kui külaline on ettevõtlik ja otsib võimalusi saada rohkem,
siis ta ilmselt ka saab, kui on, mida saada, ja kui on võimalus otsida.
Ta peab teadma, et asjad ei pruugi ise temani jõuda või juhuslikult
talle nähtavaile on lisaks ka neid asju, mida peab otsima. See kehtib
nii otsimise puhul mõtteprotsessis kui ka interaktiivse teose ruumis.
Paraku meie, võõrustajad, kobame pimedas, lootes imada vihjeid
tunnetatud kumerustest ja mügarikest. Meil ei ole täiuslikku inimese
retsepti, me ei saa iseendastki tihtipeale aru, mismoodi me siis saame
luua kellelegi teost? On ainult üks võimalus ja see on luua alati
maailma parim teos. Teha seda nii, nagu maailm hakkaks kohe lõppema ja
sa pead kirjutama selle testamendi universumile. Mingi osa sellest ei
lähe kindlasti käiku. Mingi osa ebaõnnestub. Aga sa muutud selles
paremaks. Aina paremini sa hävid, et aina võimsamalt taassündida.
Aina enam saad sa aru, kes sa oled. Kus oled sina, kus sa algad, kus
lõpped. Sa tead, et sinu teevad teised. Päris sina saaksid sa olla vaid
siis, kui oleksid üksi, nii et teisi pole kunagi olnudki ega tulegi. Aga
sa tahad olla teistmoodi üksi – olla siinpool piiri. Ja siinpool piiri
sa pole sina – sa mängid ennast. Sa loed oma read maha. Sa kirjutad ise
oma read. Siis loed neid. Siis kirjutad uued. Et elada parimat teost.
Mida rohkem sa lubad teisi oma piirile, seda konkreetsemaks sa muutud.
Su mask püsib peas ilma kummitagi. Mida lähemale sa lähed teistele,
lähemale piirile, seda selgemaks see saab, seda vähem pead sa ennast
otsima.
Aga need on ainult minu mõtted. Ja kellegi teise mõtted, kes mind on
inspireerinud sarnaselt mõtlema. Sarnaselt mõtlejate mõtted. Mina ei
taha teile midagi ette öelda, kuidas on või peab olema. Mina ei taha
olla teie juht. Ma tahan ainult aidata. Inimesed juba on vahel sellised,
et tahavad üksteist aidata. Parem on elada, kui inimesed su ümber on
õnnelikud.
Me soovime vabadust ja ilu, aga ei tea, kuidas seda saavutada. Tööd
ei tehta enamasti vabaduse ja ilu pärast, vabadus ja ilu on
lisaväärtused, mida saab tööl teenitud rahaga osta. Vahetusväärtus on
mürgitanud inimeste meeled ja maailm on täis tülpimuse barrikaade. Me
arendame kiirust ja efektiivsust, aga sulgeme end endasse. Tehnoloogia,
mis on andnud meile külluse, on meile jätnud täitmata soovid. Meie
teadmised on teinud meid küüniliseks. Meie kavalus kalgiks ja kitsiks.
Masinlikkusest enam vajame me inimlikkust. Ja inimlikkusest enam head
inimlikkust. Kavalusele lisaks vajame me lahkust ja õrnust, et lahkelt
anda, aga ka õrnalt võtta.
Facebook, Twitter, Instagram,
hashtag on meid toonud
üksteisele lähemale. Need loodi inimlikkust tugevdama, võimendama, aga
seda enam vajavad nad inimese headust ja vendlust, et meid ühendada,
mitte lahutada. Minu hääl jõuab tehnoloogia abil praegu miljarditeni –
meeste, naiste ja lasteni kõikjal – aga nad ei kuule mind, sest ma ei
kuule ega näe neid.
Aga ma ei heida meelt, sest mul on kunst. Inimeste ükskõiksus saab
ühel hetkel otsa. Osavõtmatus kaob ja laisad surevad ja teost, mida ma
loon, loon ma aina uuesti, ja kuni inimene on surelik, ei sure teos
kunagi.
Kolleegid, inimesed – ärge andke end matside ohjesse, nende ohjesse,
kes teid ei mõista! Võtke nad enda ohjesse, muutke nende elu, mõelge
koos, tundke koos, arenege koos! Ärge muutuge masinateks, masinlike
meelte ja masinlike südametega! Te pole masinad. Te pole kari. Te olete
inimesed. Teis on ilu ja vabadus. Teis on võime luua masinaid, luua ilu
ja vabadust, luua õnne ja teha sellest elust imeline teekond.
Kunsti nimel – kasutage oma võimeid! Ühinegem! Töötame koos, et see
maailm oleks imeline ka meie järeltulijatele! Me ei saa kunagi olema
vabad, kuni me seda maailma pole loonud, kuni me pole loonud teost, mida
me saame ise nautida, mitte kui autorite, vaid publikuna. Võidelgem
selle teose nimel, mis ületaks isiklikud erinevused, vahendusväärtused,
kaugkohalolu ja osavõtmatuse! Võidelgem selle maailma nimel, kus me ei
pea enam kunagi kellegagi millegi nimel võitlema ja kus õnnelikkus, mis
on saavutatav ilma selle saavutamiseks vajalike vahenditeta, teeb meid
õnnelikuks!
_____________________
Sarnaseltmõtlejad ja inspireerijad:
Alston, A. 2013. Audience Participation and Neoliberal Value: Risk,
agency and responsibility in immersive theatre. Performance Research: A
Journal of the Performing Arts, 18:2, p128-138.
Bala, S. 2012. Vectors of Participation in Contemporary Theatre and Performance. Theatre
Research International, 37, p236-248.
Barre, N. 2014. ‘It’s Crazy, That Was Us': The Implicated and
Compliant Audience in The Boys of Foley Street. Comparative Drama, 2014
Spring-Summer; 48 (1-2): 103-116.
Boerner, S., Moser, V., Jobst, J. 2011. Evaluating cultural
industries: investigating visitors’ satisfaction in theatres. Service
Industries Journal. May2011, Vol. 31 Issue 6, p877-895.
Camp, R. Q. 2014. The Tragic Spectator: Pig Iron Theatre Company’s
‘Pay Up’. Comparative Drama, 2014 Spring-Summer; 48 (1-2): p117-134.
Eglinton, A. 2010. Reflections on a Decade of Punchdrunk Theatre. TheatreForum, 2010; 37: 46-55.
Feidelsohn, L. 2014. Immersive, integrated & awkward. Dance Magazine. Oct2014, Vol. 88 Issue 10, p39-44.
Gillinson, M. 2013. Interactive theatre: five rules of play from an
audience perspective. The Guardian Culture Professionals Blog.
http://www.theguardian.com/culture-professionals-network/culture-professionals-blog/2013/jan/17/interactive-theatre-rules-audience-perspective. Vaadatud 06.10.2014
Homan, D., Homan, S. 2014. The Interactive Theater of Video Games:
The Gamer as Playwright, Director, and Actor. Comparative Drama.
Spring/Summer2014, Vol. 48 Issue 1/2, p169-186.
LaFrance, M. 2013. The Disappearing Fourth Wall: Law, Ethics, and
Experiential Theatre. Vanderbilt Journal of Entertainment &
Technology Law. Spring2013, Vol. 15 Issue 3, p507-582.
Penner, J. 2014. On Aggro Performance: Audience Participation and
the Dystopian Response to the Living Theatre’s Paradise Now. Comparative
Drama. Spring/Summer2014, Vol. 48 Issue 1/2, p75-92.
Sakellaridou, E. 2014. “Oh My God, Audience Participation!”: Some
Twenty-First-Century Reflections. Comparative Drama. Spring/Summer2014,
Vol. 48 Issue 1/2, p13-38.
Tran, D. 2013. The Walls Come Tumbling Down. American Theatre. Jul/Aug2013, Vol. 30 Issue 6, p30-35.
White, G. 2012. On Immersive Theatre. Theatre Research International, 37, p 221-235.
***Labürintteater on interaktiivne, kohapõhine ja kontekstile orienteeritud teatrivorm.
Teose kogemisel rakendub puutetundlikkus suuremale osale vaataja kehast kui pelgalt toolile toetuv tagumik.
Vaataja muutub ka kuulajaks, nuusutajaks, katsujaks, maitsjaks ja mõtlevaks tegutsejaks.
Ta juhitakse läbi ruumi erinevate osade, milles aset leidvad stseenid on
kooskõlastatud ruumi omadustega ja kuhu on vajaduse korral lisatud
stseeni toetavaid elemente.
Stseen sünnib vaataja/külastaja ning etendaja/kohaliku kohtumisel, üleminek ettevalmistajatelt järelvalmistajatele on sujuv.
Võib juhtuda, et külastaja asub teoses viibimisele eelnenud ja järgnevaid kogemusi ümber mõtestama.***
Vaata ka:
Labürintteatri ühendus G9 koduleht:
http://labyrintg9.wordpress.com/
Maailma parimast teosest:
https://www.youtube.com/watch?v=EoZpmSd6x4U
*Pilt ja tekst: Henry
