"Mõtteaines" on Labürintteatriühendus G9 Tartu Uues Teatris detsembris valmiv uuslavastus.
FILOSOOFIATUND 4 – ‘vilkuvad pildid’
Osapooli 2. Tartus, 9. oktoobril.
Kui aus olla, siis jäid antud kohtumisel valijaga märkmed tegemata ja
kuna tekstiksvormistamine algas alles nüüd, pea kuu aega hiljem, on
siin omamoodi tõeks saanud Gaspar Noé sõnum aja hävitavast jõust. Meelde
on jäänud vähe. Peamiselt – ‘vilkuvad pildid’.
Nagu ‘Mõtteainese’ puhul juba tavaks saanud, siis avapauguna – palun
väga – üks habemega uudis ja eilne anekdoot. Infoajastu uputab enda
elanikud värviliste liikuvate piltide sisse. Nõnda tekivad ka
tuletatud/tulenevad probleemid ‘Mõtteainese’ reklaamikampaania juures,
ja ikka sellestsamast tähelepanuhäirega inimesest.
Žanride üle vaidlema hakkamata võiks kõnealuse teose määratleda kui
etenduskunstidega seotud äriprojekti. Millegagi peab inimesi sellele
kulutama meelitama, aga selleks vajalikest meetoditest ilmseim on ka
ebasoovitavaim.
Absoluutselt ei taha kurja vastu minna kurjaga. Tõesti ei taha
vilkuvate piltide seast välja paista veel vilkuvamatega. Pole ka meie
asi algatada järjekordset ‘Facebook on halb’ kampaaniat. Facebook ei ole
halb, see on suhtlusvahend, loodud lahendusena võimalusterohkes
maailmas, ta lahendab mõned probleemid ja paraku ka loob mõned. Samas on
maailmas palju probleeme ja neile on ka palju lahendusi. On väga raske
ettegi kujutada midagi, mis oleks sobiv ainulahendus kõikidele
probleemidele ilma uusi tekitamata.
Facebook nüüd vaevalt suurendab või on suurendanud inimeste
ükskõiksust sõprade ja tuttavate poolt toodetava info suhtes. Tahaks
loota vähemalt. Paneb mõtlema, et kuidas siis vanasti oli. Kui meediumid
olid väheste käes, üksikud trükipressid siin-seal. Siis oli sinu hääl
täpselt nii vali, kui kõvasti sa häält tegid. Seisid ja hüüdsid ja kui
kedagi hakkas huvitama, siis ta tuli ja jäi kuulama. Ja võibolla kedagi
teist hakkas huvitama, et mida need teised kuulavad ja nemadki jäid
seisma ja võibolla neid hakkas huvitama see, mida nad kuulsid ja
hakkasid kuulama.
See mudel iseenesest pole muutunud. Sajandite möödudes on
tehnoloogilised vahendid ainult suurendanud sinu valikuvõimalust või
vabadust otsida endale kuulajaid ja endalerääkijaid. See on vabadus, mis
on meid ka vangistanud – oma kättesaamatusse. Inimene ei ole võimeline
korraga miljarditele kõnet pidama, samamoodi pole ta võimeline korraga
neid miljardeid kõnesid kuulama. Ta tahab süüa. Ja uni tuleb. Ja tööd on
vaja teha, et saada raha.
Tekst läheb juba pikaks. Kui sa pole mu pereliige või sugulane,
kellele parajasti kuklasse hingan, siis võin sind siinkohal ilma
karistuseta nimetada sadopeekrist loodokiks, sest sa ei loe seda. Sa
lõpetasid lugemise juba pealkirja juures. Sa isegi ei tulnud siia
veebilehele. See ei ole süüdistus. Miks sa oleksid pidanud üldse? See
tekst läheb veel pikemaks.
Võibolla on see pikk tekst siin ainult igaks juhuks. On arhiiv oma
nina teiste asjadesse toppivatele teatriteadlastele, kelle töö ja kirg
on tungida autori pähe.
Seega on LTÜ G9 kodulehel halliga hõbevalgel kirjas, mida ‘Mõtteaines’
mõtleb. Kogu mõttekäik, kõigi teemaarendustega. Kõik pesusahtlid on
lahti ja meelad trussikud valguvad pillerkaares segamini lopsakate
rinnahoidjatega.
Info annab võimu ja LTÜ G9 ei karda panna publikut
võimupositsioonile, ise sealt taganeda. Kui sind hirmutab, et me sinu
laia silmaringi ja harituse nimel sind tekstimassiividega lapikuks
lööme, siis sinu lohutuseks on sul võimalus alati tellida ka
lühikokkuvõtteid. Ja miks mitte ka abistavaid pikki lahtiseletusi. Samal
ajal anname meie endiselt vastuseid kõiksorti küsimustele, mis võivad
tekkida. Võibolla sa kardad küsida. Mingis mõttes sa ei peagi, sest
vastused on juba olemas ja neid tuleb aina juurde. Aga sa võid. Sa võid
kõike.
Ainus, mida sa ei või, on ‘Mõtteainest’ ignoreerida. Ja meie ei või
sul lasta ‘ Mõtteainest’ mitte märgata. Nõnda dikteerib teos, äri.
Muidugi võiks ‘Mõtteaines’ olemata olla, poolelijäetuks ja unustatuks
saada, et sa saaksid sellest rahu ja meie ei peaks sinu nimel kusagil
kellegagi kuidagi võitlema. Paraku ei saa ajas tagasi minna,
‘Mõtteaines’ on juba olemas ja esitab oma nõudmisi.
Lahendus 1 on see, et sa otsid ise teost. Sa tahad teost saada ja
otsid seda tavapärastest peidukohtadest. Millegipärast leiad sa
‘Mõtteainese’ ja tuled just seda saama. “Andke mulle ‘Mõtteaines’,”
ütled sa. Hea meelega anname. Hea meel, et sa tulid. Aga miks sa tulid?
Meil ju polnud värvilisi vilkuvaid pilte.
Lahendus 2 on see, et meil on palju värvilisi vilkuvaid pilte.
Võibolla on kusagil nende taga või all või sees ka teos, aga selle teose
saaaja leidmine on (vähemalt esialgu) olulisem. Mida rohkem vilkuvaid
pilte, seda rohkem tarbijaid, tulusam äri. ‘Mõtteaines’ vilgub eredamalt
ja kiiremini kui kõik teised, rohkemates kohtades ja kauem, luues nõnda
tarbija ja nõudluse. Kui need on loodud, tuleb tarbija kohale ja nõuab
teost, pärast saamist võib teose arhvieerida ja siis on see taas tähtsam
kui selle reklaam.
Lahendus 3 on see, et andja ja saaja jõuavad äritehingu suhtes
puhtasjalikule kokkuleppele. Mõlemad pooled täidavad teose nõudmisi,
kuid ainult kõigi kolme osapoole ühisel mõistmisel ja austamisel,
seejuures erudeeritud vaoshoitusega. Saaja ja andja huvituvad
teineteisest mõõdukalt ja hoiduvad teose suhtes eskaleeritud retoorika
kasutamisest. Aristokraatlik treenitud tuimus lubab üle saada nii
eiramisest kui propagandast, säästes seejuures energiat olulisemateks
tegevusteks nagu söömine, seks ja puhkus.
Lahendus 4, tuntud ka kui Lõpplahendus, on autori, teose ja publiku
saamine üheks. See pole autori surm või vaataja surm – rolliprivileegide
jagamine, vahetamine ja kombineerimine osapoolte vahel võimaldab liita
nad teoses, et nad poleks vastandid selle eri pooltel. Nii muutuvad
kriitikad tulutoovamaks, kuna kriitikud asuvad samas kohas ja räägivad
kõik samas keeles. Muidu võib tagasihoidlik tarbija öelda, et ‘see teos
polnud minu jaoks’ – lõpplahenduse puhul saab ta loojana koos teiste
loojatega otsida seda eneslikkust ja minujaokslikkust. Enesekeskne autor
teeb teose iseendale, aga endale endana, mitte endale meiena. Ta
kortsutab kulmu, kui publik ei naera naerukohtade peal. Ta võib öelda,
et ‘tänane publik ei tulnud üldse kaasa’. Lõpplahenduse puhul teevad
loojad kõigile koosvoobijatele naljakaid nalju, sest publikust on
kuudepikkuse ettevalmistuse jooksul saanud autori teine mina. Teise
kritiseerimisest on saanud sisemonoloog enesearengust.
Et algse teema juurde tagasi jõuda ja sellega kõik mõjuvalt kokku
võtta, siis peaks võibolla ette ära vabandama, sest kahtlemata vilkuvad
pildid tulevad. See on vaja ära teha. Aga vähemalt sina, kes sa oled
siiamaani lugema jäänud, mõistad, et me austame sind ega vilguta iialgi
lugupidamatusest sinu vastu. Me vilgutame lugupidamatuse vastu ja
eneseväärikuse eest, isegi kui see tegu on vale, kuna paneb meist vähem
lugu pidama nii teisi kui endid. Vähemalt me üritasime. Ja meie
üritusest saab meem, selle tähendus kandub kultuuris ebolana
kes-teab-kuhu. Kui mitu aastat läheb, et võrdsuse teater ja selle
Lõpplahendus saaks elluviidud, et need võiks rahus surra? Üle 9000.
Rõõmsat värvimist ja joonistamist!
